Musicians Institute´is õpib ~1500 õpilast üle maailma. Tegemist on praktilise kooliga, nt kui lähed trumme õppima, siis kõik, mis sul vaja on, on healjuhul solf ja ülejäänu on ainult praktiline mängimine/õppimine.
Sisseastumiskatsed on pidevalt, aastaringselt- õppetööd alustatakse aprillist või oktoobrist. Katsed ei ole rasked, vajatakse vaid demolindistust ja võimaalik, et ühe coveri ettemängimist/laulmist.
Koolis õpetetakse pigem projektimuusikuid, kuivõrd bändimuusikuid, kes ühte joont ajaks. Sest suurem tõenäosus on projektimuusikuna läbi lüüa. See on ka nišš omaette.
Võin näidata, mis toimub Musicians Institute`i tundides:
Projektibänditund:
Bäkivokaalitund:
Kõik tunnid on täisbändiga. Isegi kui tegemist on vaid bäkivokaalide õppimisega. Bänd ise jääb tunni jooksul märkamatuks, mängivad siis, kui bäkivokaalil on vaja, katksestavad lähtuvalt nendest jne.
Soolokitarritund:
Hard Rocki workshop:
Workshopid toimuvad iga päev. Kindlatel päevadel on kindlad teemad nt esmaspäev on bluesi päev, teisipäev on HIT 100 päev, jnejne... ja on nädala lõikes ette antud lugu, mida õpilased peavad siis õppima. Kellaajaliselt pannakse kirja, kes mis kell mängib ja moodustuvad bändid, kes siis kõik peavad seda ühte ja sama lugu mängima. Workshopid on vabatahtlikkuse alusel, kes soovib, võtab osa.. Huvitav on see, lugusid esitatakse nagu kontserti- helimehed, valgusmehed (samuti kooli õppilased) kõik saavad samaaegselt praktikat. Ja NO MIS helitehnikast me räägime...khuul.
Ühesõnaga terve päev enamasti möödus MI-s. Õhtuks plaanisime Eesti vs El Salvador jalgpallimängu vaatama minna, mille plakatile me "juhuslikult" peale sattusime. Roland kohe helistas oma endistele trennikaaslastele, kes koondises mängivad ja mõni hetk hiljem olid piletid juba olemas. Mõtlesime, et mis siis ikka, väike mäng ja asjad..
Jõudsime kohale pisut peale hümnide mängimist ja kui me lõpuks areenile sisenesime siis... mida hekki?!?! 20 000-30 000 inimest.*mõttekoht* KUI palju nendest eestlased olid? :D Ahmisime õhku ja hakkasime kohta otsima, pidevad mustad silmapaarid jälgimas "Kas nad on eestlased??"
Naljakas. Istusime seal mustade El Salvadorlaste keskel, lisaks meile veel 5-7 eestlast. Karjusime nii kuis jaksasime "Eest-i, Eest-i..." Salvadorlased: ( "Icecrem?! Icecream?!) Pidevalt pöördusid meie poole mustad peanupud ja naersid. Mismõttes 12 fännni vs 30 000 seal karjuvad ja hüppavad. No oli koomiline vaatapilt küll. Sinnamaani oli koomiline, kuni Eesti esimese värava lõi!!! Kujutage ette meie ovotsioone seal... Muusikutest jalkafännid nagu me olime, karjusime ja hullusime seal Salvadorlaste keskel.
Ja kohe ka teine värav! Eesti võitis 2:0. Khuuuuuuuuuuuul! Lahkusime platsilt nagu staarid- fotokate välkudes, pildistati meid, taheti pilte koos meiega.. Kõhe oli küll. Käputäis Eestlasi suures massis. Platsile lendasid igatahes purgid. Meil läks natuke paremini- ilmselgelt päästsid meid 2 blondi tütarlast Sirli ja Vips.
Uskumatu! Kuskil LA-s Eesti mängi, kus on nii palju pealtvaatajaid ja veel meie võit!. Võite ise ettekujutada neid tunnetelaineid...
päev oli emotsiooniderohke. Homme algab meie viimane päev, siin LA-s, siis suundume Arizonasesse ja lendame NEEEEW YOOOORK-iiiiii!!!!
///stay tuned ////
No comments:
Post a Comment