Nooo...
Põhimõtteliselt oli lugu selline: Eile lahkusime LA-st, pidime jõudma tagasi Arizonasesse millalgi öösel ja jõudma rendiauto tagastada juba kell 06:00 hommikul ja edasi suunduma lennujaama New Yorki lennule. Seega hotelli bookimine tundus suht mõttetu. Pigem plaanisime aega panustada ööelule ja livedele.
Vips võttis ühendust Jess`iga, kes on bassimees bändist Dr bones, kelle live`i viimasel ööl enne LA-sse minekut kuulamas käisime, et uurida, kas ka sel õhtul kuskil miskit toimub.
Dr Bones on äge bänd. Oleme ostnud reisi jooksul erinevaid CD-sid, kuid nende bändilt kingituseks saadud CD-d oleme kuulanud ülekõige!
Jess kutsus meid Phoenix`is asuvasse kunstipärasesse pubisse "Conspire". Aga kuna 6h sõitu kiirteel on paras GTA, siis jõudsime shoppingu ja muude "pausidega" Arizonasesse alles südaöö paiku.
Siin alustavad bändid suht vara juba. Seega kui kohale jõudsime oli bänd juba lõpetanud. Jess`i ja teisi ei näinudki. Aga elu tänaval käis täies hoos. See oli selline kunstipärane & hipilik tänav- kõikjal erilised kunstilised maalingud, robotite näitus- avatud olid erivad peokohad, kus mängisid bändid, räppisid räpparid, kuid mis meenutasid pigem sellist tüüpilist usa "majapidu", kui avaliku ürituse kohta. Põikasime sisse siia-sinna, kuid rahvast oli liiga palju, seal oli suht võimatu olla...
Siis tänaval tutvusime mingite bändimeestega, kes oma asju kokku korjasid. Kutsuti kuskile lähedal asuvasse kohta peole, kus jämmida ja mussi teha Ja kuna meil mingeid "öiseid" konkreetseid plaane polnud, siis why not :D Saime aadressi ja peale natukest ringivaatamist veel sel kunstitänaval, suundusimegi juhendatud aadressile.
Kõik oli vaikne. Maja ees oli vaikne ja sees paistis ka üsna.. Koputasime uksele "Is Forest & Chase here?" - "No but I`m Jason, come in!" Aadress ja kõik asjad olid õiged, maja kirjeldus+ see, et neil pidi aias "metal tree" olema.. Ometi neid polnud ei bändimehi, ega kedagi...
Majas käis mingi väiksem "istumine" Jason,Gil ja keegi mustanahaline vanem mees, kelle nime oleme kogemata juba unustanud...
Meid kutsuti sisse, tutvustati maja, küsiti, uuriti.. ja niisama lihtsalt pakuti öömaja, dušši ja hommikusööki.
Tegelikult olime sisse astunud ju täiesti võhivõõra inimese koju! Uskumatu lahkus! Oleme Jasonile ja ta sõpradele väga tänulikud.
Jason on tätoveerija ja maja kuhu sisse jalutasime, on tema stuudio- hästi moodne ja kaasaegne, ilus, puhas, korralik...
Aga siis oli ka tagaaed- tagaaiast võis leida 1970 aasta vagunelamu, väli lava koos kõrgendatud trummipoodiumiga ja sisseehitatud PA süsteemiga! Siis oli väike aedik 2 KANAGA, kes istusid seal nagu solaariumis lambikeste soojuses peesitamas ja mini-kanala kõrvalt läks uks teise majja, kus Jason reaalselt elas.
*Chillisime veel veits ja võtsimegi pakkumise ööseks tema juurde jääda, vastu. Magasime neljakesi ühes suures voodis. "It`s not much but it`s better than in a car."
Yes it was.
Oleme tänulikud Jasonile tema külalislahkuse eest.
Nüüdseks peatume juba New yorkis ja kohe on minek Manhattanile!
Sunday, March 4, 2012
Saturday, March 3, 2012
Viimane ja tegus päev LA-s!
Alustuseks käisime Ikevaldi kunagises lasteaias. Ega täpselt ta isegi täpselt teadnudki, kas on tegemist on õige lasteaiaga, kuni üks kasvataja särasilmi tema juurde kargas! Samuti külastasime eriti ägedat kogukonda Eesti Maja, kus tädi Reet meid toredasti vastu võttis.
Edasi mindi Santa Monica randa, kus võis kohata taas toredaid inimesi musitseerimas:
Õhtul läksime Beverly Hills Playhouse`i, Skyline teatrisse, Sirly näitlemistundi vaatama, kus Sirly pidi oma tseenikaaslasega etendama lesbilisi armukesi, kellest ühel oli tõsine narko probleem. Pärast stseeni järgnes pikk ja sügavutiminev arutelu õppejõu poolt, kus toodi välja erinevaid õppetunde ning nüansse. Ääretult põnev oli kuulata teisest valdkonnast inimesi sügavuti analüüsimas selliseid asju, mille peale ise eales ei tulekski tavavaatajana.
Lisaks näitlemispõhistele õppetundidele pöörati tähelepanu mõtetele, mis võivad käia ükskõik millise valdkonna kohta. Hollywoodis, kus on konkurents meelelahutuses nii tugev, on igasugune käitumine oluline.
Mõned mõtted õppejõult:
"Professionals must be able to work on their own. It's sink or swim - and if you wanna swim, you gotta be ready!" - Professionaalid peavad olema valmis töötama endaga. Sinu ettevalmistusest võib oleneda see, et kas kukud läbi või pääsed edule, sest filmide tegemisel tuleb tihti ette, et aega on väga vähe ning tuleb väga kiiresti koheneda ja tegutseda. Keegi ei hakka sinu järgi ootama.
"It's not about the talent - it's the attitude" - Asi pole talendis, asi on suhtumises! Tihtipeale on palju olulisem see, et milliseid töötamise harjumusi ja väärtusi inimene omab, kui see, kui andekas ta on.
"Lazyness - unwillingness to confront yourself" - Laiskus on suutmatus panna end tegema asju, mida peaksid tegema. Kui oled lubanud midagi teha kellelegi või endale, siis ei saa olla vabandusi. Edukad inimesed suudavad end distsiplineerida ning panna tegema asju, siis kui neid peab tegema - olenemata sellest, kas nad tahavad seda teha või mitte.
Pärast Sirly etendust kiirustasime Beverly Hillsi kohvikusse, et kohtuda Andrew-ga. Andrew on viimased 13 aastat töötanud maailma suurimas talendiagentuuri WilliamMorris, kes tegeleb suurimate A-klassi artistidega nagu Lady Gaga, Kings of Leon, Van Halen, Lynyrd Skynyrd jne. Ettevõttel on 4 kontorit üle maailma ning nende heaks töötab üle 700 agendi.
Enne kui Andrew läks agentuuri tööle mängis ta üle 10 aasta basskitarri, reisides ning andes kontserte erinevate punk ja rokkansamblitega üle Ameerika. Vahetult enne WilliamMorrisesse tööle minemist kandideeris ta tulevase Linkin Parki (sellel hetkel kandes nime Xero) koosseisu, kus jäi ta teisele kohale. Minnes tööle agentuuri ning teades antud bändi manageri, sai ta teada pool aastat hiljem, et antud bändi oli just oma esimese albumi välja andnud ning müünud esimesel nädalal 650 000 plaati USA-s.
Andrew, kui mehega, kes teab muusikatööstust läbi ja lõhki, oli tõesti huvitav rääkida. Rääkisime erinevate artistide hoiakutest ning selle mõjust karjäärile, uuest muusikatööstusest ning sündmuste / festivalide korraldamisest. Kahetunnist vestlus kokku võtta on raske, kuid kolm olulist punkti tooks siiski välja:
1) Artistid, kes tahavad edukad olla, peavad olema oma suhtumiselt sõbralikud, koostööaltis ning avatud erinevatele lahendustele. Näiteks Linkin Parki bändimehi peetakse siiamaani üheks väga sõbralikuks ansambliks. Nad ise ütlevad "Yes we are rockstars, but we are also cool." Seega, kui sa päris Van Halen pole, siis ei saa sa lubada endale igasuguseid jante, mis tekitavad peavalu manageridele, promootoritele, ajakirjanikele ning muudele huvirühmadele. Või tegelikult saad. Kõik on valikute küsimus :)
2) Muusikatööstus on muutunud. Plaadifirmad ei oma enam sellist rolli nagu kunagi omasid. Enam ei ole füüsiline plaat ainuke meedium, mille kaudu muusikat levitada (uued programmid nagu Spotify jt)- seega ei ole plaadifirmadel nii suur kontroll, kui on olnud senini. Plaadifirmad huvitatud valmistoodangust (album, kujundus ja üleüldine pakett), mida nad saaksid levitada, et seda turustada. Samas on artistidel tunduvalt suurem roll oma karjääri loomises ja enda turundamises. Kui varasemalt ostsid plaadifirmad artistilt oma materjali õigused, siis praeguses seisus ei soovita seda Andrew teha mitte mingil juhul. Võimalus on anda ära osa turustamise osalusest mingil turul, kuid kindlasti mitte õigusi ise.
3) Sündmuste ja kontserdite korraldus on spekuleerimine. Tema oma karjäääri jooksul ei ole näinud ühtegi täiesti edukat kontserdikorraldajat, kuna alati on tegemist spekuleerimisega - kas mingitel tingimustel õnnestub kontsert rahaliselt või mitte. Kontserdite edukus on üpris artistipõhine - millise artistiga läheb õnneks, millisega mitte.
Palju palju mõtteid. Lootsime, et saame minna tema kontorisse järgmisel päeval, kuid seekord jäi see kahjuks ära tema tiheda ajagraafiku tõttu. Järgmine kord aga kindlasti :)
Mis mõtted sul tekkisid seoses antud mõtetega selle postituses? Anna meile teada!
Stay tuuuuuuneeeed!
Edasi mindi Santa Monica randa, kus võis kohata taas toredaid inimesi musitseerimas:
Õhtul läksime Beverly Hills Playhouse`i, Skyline teatrisse, Sirly näitlemistundi vaatama, kus Sirly pidi oma tseenikaaslasega etendama lesbilisi armukesi, kellest ühel oli tõsine narko probleem. Pärast stseeni järgnes pikk ja sügavutiminev arutelu õppejõu poolt, kus toodi välja erinevaid õppetunde ning nüansse. Ääretult põnev oli kuulata teisest valdkonnast inimesi sügavuti analüüsimas selliseid asju, mille peale ise eales ei tulekski tavavaatajana.
Lisaks näitlemispõhistele õppetundidele pöörati tähelepanu mõtetele, mis võivad käia ükskõik millise valdkonna kohta. Hollywoodis, kus on konkurents meelelahutuses nii tugev, on igasugune käitumine oluline.
Mõned mõtted õppejõult:
"Professionals must be able to work on their own. It's sink or swim - and if you wanna swim, you gotta be ready!" - Professionaalid peavad olema valmis töötama endaga. Sinu ettevalmistusest võib oleneda see, et kas kukud läbi või pääsed edule, sest filmide tegemisel tuleb tihti ette, et aega on väga vähe ning tuleb väga kiiresti koheneda ja tegutseda. Keegi ei hakka sinu järgi ootama.
"It's not about the talent - it's the attitude" - Asi pole talendis, asi on suhtumises! Tihtipeale on palju olulisem see, et milliseid töötamise harjumusi ja väärtusi inimene omab, kui see, kui andekas ta on.
"Lazyness - unwillingness to confront yourself" - Laiskus on suutmatus panna end tegema asju, mida peaksid tegema. Kui oled lubanud midagi teha kellelegi või endale, siis ei saa olla vabandusi. Edukad inimesed suudavad end distsiplineerida ning panna tegema asju, siis kui neid peab tegema - olenemata sellest, kas nad tahavad seda teha või mitte.
Pärast Sirly etendust kiirustasime Beverly Hillsi kohvikusse, et kohtuda Andrew-ga. Andrew on viimased 13 aastat töötanud maailma suurimas talendiagentuuri WilliamMorris, kes tegeleb suurimate A-klassi artistidega nagu Lady Gaga, Kings of Leon, Van Halen, Lynyrd Skynyrd jne. Ettevõttel on 4 kontorit üle maailma ning nende heaks töötab üle 700 agendi.
Enne kui Andrew läks agentuuri tööle mängis ta üle 10 aasta basskitarri, reisides ning andes kontserte erinevate punk ja rokkansamblitega üle Ameerika. Vahetult enne WilliamMorrisesse tööle minemist kandideeris ta tulevase Linkin Parki (sellel hetkel kandes nime Xero) koosseisu, kus jäi ta teisele kohale. Minnes tööle agentuuri ning teades antud bändi manageri, sai ta teada pool aastat hiljem, et antud bändi oli just oma esimese albumi välja andnud ning müünud esimesel nädalal 650 000 plaati USA-s.
Andrew, kui mehega, kes teab muusikatööstust läbi ja lõhki, oli tõesti huvitav rääkida. Rääkisime erinevate artistide hoiakutest ning selle mõjust karjäärile, uuest muusikatööstusest ning sündmuste / festivalide korraldamisest. Kahetunnist vestlus kokku võtta on raske, kuid kolm olulist punkti tooks siiski välja:
1) Artistid, kes tahavad edukad olla, peavad olema oma suhtumiselt sõbralikud, koostööaltis ning avatud erinevatele lahendustele. Näiteks Linkin Parki bändimehi peetakse siiamaani üheks väga sõbralikuks ansambliks. Nad ise ütlevad "Yes we are rockstars, but we are also cool." Seega, kui sa päris Van Halen pole, siis ei saa sa lubada endale igasuguseid jante, mis tekitavad peavalu manageridele, promootoritele, ajakirjanikele ning muudele huvirühmadele. Või tegelikult saad. Kõik on valikute küsimus :)
2) Muusikatööstus on muutunud. Plaadifirmad ei oma enam sellist rolli nagu kunagi omasid. Enam ei ole füüsiline plaat ainuke meedium, mille kaudu muusikat levitada (uued programmid nagu Spotify jt)- seega ei ole plaadifirmadel nii suur kontroll, kui on olnud senini. Plaadifirmad huvitatud valmistoodangust (album, kujundus ja üleüldine pakett), mida nad saaksid levitada, et seda turustada. Samas on artistidel tunduvalt suurem roll oma karjääri loomises ja enda turundamises. Kui varasemalt ostsid plaadifirmad artistilt oma materjali õigused, siis praeguses seisus ei soovita seda Andrew teha mitte mingil juhul. Võimalus on anda ära osa turustamise osalusest mingil turul, kuid kindlasti mitte õigusi ise.
3) Sündmuste ja kontserdite korraldus on spekuleerimine. Tema oma karjäääri jooksul ei ole näinud ühtegi täiesti edukat kontserdikorraldajat, kuna alati on tegemist spekuleerimisega - kas mingitel tingimustel õnnestub kontsert rahaliselt või mitte. Kontserdite edukus on üpris artistipõhine - millise artistiga läheb õnneks, millisega mitte.
Palju palju mõtteid. Lootsime, et saame minna tema kontorisse järgmisel päeval, kuid seekord jäi see kahjuks ära tema tiheda ajagraafiku tõttu. Järgmine kord aga kindlasti :)
Mis mõtted sul tekkisid seoses antud mõtetega selle postituses? Anna meile teada!
Stay tuuuuuuneeeed!
Thursday, March 1, 2012
Emotsiooooonid emotsiooonid...
Eile veetsime enamuse oma päevast Musicians Institute`-s.Päeva lõpuks tekkis juba tunne nagu olekski selle kooli õpilane. oioi, kui väga tahaks olla...
Musicians Institute´is õpib ~1500 õpilast üle maailma. Tegemist on praktilise kooliga, nt kui lähed trumme õppima, siis kõik, mis sul vaja on, on healjuhul solf ja ülejäänu on ainult praktiline mängimine/õppimine.
Sisseastumiskatsed on pidevalt, aastaringselt- õppetööd alustatakse aprillist või oktoobrist. Katsed ei ole rasked, vajatakse vaid demolindistust ja võimaalik, et ühe coveri ettemängimist/laulmist.
Koolis õpetetakse pigem projektimuusikuid, kuivõrd bändimuusikuid, kes ühte joont ajaks. Sest suurem tõenäosus on projektimuusikuna läbi lüüa. See on ka nišš omaette.
Võin näidata, mis toimub Musicians Institute`i tundides:
Projektibänditund:
Bäkivokaalitund:
Kõik tunnid on täisbändiga. Isegi kui tegemist on vaid bäkivokaalide õppimisega. Bänd ise jääb tunni jooksul märkamatuks, mängivad siis, kui bäkivokaalil on vaja, katksestavad lähtuvalt nendest jne.
Soolokitarritund:
Hard Rocki workshop:
Workshopid toimuvad iga päev. Kindlatel päevadel on kindlad teemad nt esmaspäev on bluesi päev, teisipäev on HIT 100 päev, jnejne... ja on nädala lõikes ette antud lugu, mida õpilased peavad siis õppima. Kellaajaliselt pannakse kirja, kes mis kell mängib ja moodustuvad bändid, kes siis kõik peavad seda ühte ja sama lugu mängima. Workshopid on vabatahtlikkuse alusel, kes soovib, võtab osa.. Huvitav on see, lugusid esitatakse nagu kontserti- helimehed, valgusmehed (samuti kooli õppilased) kõik saavad samaaegselt praktikat. Ja NO MIS helitehnikast me räägime...khuul.
Ühesõnaga terve päev enamasti möödus MI-s. Õhtuks plaanisime Eesti vs El Salvador jalgpallimängu vaatama minna, mille plakatile me "juhuslikult" peale sattusime. Roland kohe helistas oma endistele trennikaaslastele, kes koondises mängivad ja mõni hetk hiljem olid piletid juba olemas. Mõtlesime, et mis siis ikka, väike mäng ja asjad..
Jõudsime kohale pisut peale hümnide mängimist ja kui me lõpuks areenile sisenesime siis... mida hekki?!?! 20 000-30 000 inimest.*mõttekoht* KUI palju nendest eestlased olid? :D Ahmisime õhku ja hakkasime kohta otsima, pidevad mustad silmapaarid jälgimas "Kas nad on eestlased??"
Naljakas. Istusime seal mustade El Salvadorlaste keskel, lisaks meile veel 5-7 eestlast. Karjusime nii kuis jaksasime "Eest-i, Eest-i..." Salvadorlased: ( "Icecrem?! Icecream?!) Pidevalt pöördusid meie poole mustad peanupud ja naersid. Mismõttes 12 fännni vs 30 000 seal karjuvad ja hüppavad. No oli koomiline vaatapilt küll. Sinnamaani oli koomiline, kuni Eesti esimese värava lõi!!! Kujutage ette meie ovotsioone seal... Muusikutest jalkafännid nagu me olime, karjusime ja hullusime seal Salvadorlaste keskel.
Ja kohe ka teine värav! Eesti võitis 2:0. Khuuuuuuuuuuuul! Lahkusime platsilt nagu staarid- fotokate välkudes, pildistati meid, taheti pilte koos meiega.. Kõhe oli küll. Käputäis Eestlasi suures massis. Platsile lendasid igatahes purgid. Meil läks natuke paremini- ilmselgelt päästsid meid 2 blondi tütarlast Sirli ja Vips.
Uskumatu! Kuskil LA-s Eesti mängi, kus on nii palju pealtvaatajaid ja veel meie võit!. Võite ise ettekujutada neid tunnetelaineid...
päev oli emotsiooniderohke. Homme algab meie viimane päev, siin LA-s, siis suundume Arizonasesse ja lendame NEEEEW YOOOORK-iiiiii!!!!
///stay tuned ////
Musicians Institute´is õpib ~1500 õpilast üle maailma. Tegemist on praktilise kooliga, nt kui lähed trumme õppima, siis kõik, mis sul vaja on, on healjuhul solf ja ülejäänu on ainult praktiline mängimine/õppimine.
Sisseastumiskatsed on pidevalt, aastaringselt- õppetööd alustatakse aprillist või oktoobrist. Katsed ei ole rasked, vajatakse vaid demolindistust ja võimaalik, et ühe coveri ettemängimist/laulmist.
Koolis õpetetakse pigem projektimuusikuid, kuivõrd bändimuusikuid, kes ühte joont ajaks. Sest suurem tõenäosus on projektimuusikuna läbi lüüa. See on ka nišš omaette.
Võin näidata, mis toimub Musicians Institute`i tundides:
Projektibänditund:
Bäkivokaalitund:
Kõik tunnid on täisbändiga. Isegi kui tegemist on vaid bäkivokaalide õppimisega. Bänd ise jääb tunni jooksul märkamatuks, mängivad siis, kui bäkivokaalil on vaja, katksestavad lähtuvalt nendest jne.
Soolokitarritund:
Hard Rocki workshop:
Workshopid toimuvad iga päev. Kindlatel päevadel on kindlad teemad nt esmaspäev on bluesi päev, teisipäev on HIT 100 päev, jnejne... ja on nädala lõikes ette antud lugu, mida õpilased peavad siis õppima. Kellaajaliselt pannakse kirja, kes mis kell mängib ja moodustuvad bändid, kes siis kõik peavad seda ühte ja sama lugu mängima. Workshopid on vabatahtlikkuse alusel, kes soovib, võtab osa.. Huvitav on see, lugusid esitatakse nagu kontserti- helimehed, valgusmehed (samuti kooli õppilased) kõik saavad samaaegselt praktikat. Ja NO MIS helitehnikast me räägime...khuul.
Ühesõnaga terve päev enamasti möödus MI-s. Õhtuks plaanisime Eesti vs El Salvador jalgpallimängu vaatama minna, mille plakatile me "juhuslikult" peale sattusime. Roland kohe helistas oma endistele trennikaaslastele, kes koondises mängivad ja mõni hetk hiljem olid piletid juba olemas. Mõtlesime, et mis siis ikka, väike mäng ja asjad..
Jõudsime kohale pisut peale hümnide mängimist ja kui me lõpuks areenile sisenesime siis... mida hekki?!?! 20 000-30 000 inimest.*mõttekoht* KUI palju nendest eestlased olid? :D Ahmisime õhku ja hakkasime kohta otsima, pidevad mustad silmapaarid jälgimas "Kas nad on eestlased??"
Naljakas. Istusime seal mustade El Salvadorlaste keskel, lisaks meile veel 5-7 eestlast. Karjusime nii kuis jaksasime "Eest-i, Eest-i..." Salvadorlased: ( "Icecrem?! Icecream?!) Pidevalt pöördusid meie poole mustad peanupud ja naersid. Mismõttes 12 fännni vs 30 000 seal karjuvad ja hüppavad. No oli koomiline vaatapilt küll. Sinnamaani oli koomiline, kuni Eesti esimese värava lõi!!! Kujutage ette meie ovotsioone seal... Muusikutest jalkafännid nagu me olime, karjusime ja hullusime seal Salvadorlaste keskel.
Ja kohe ka teine värav! Eesti võitis 2:0. Khuuuuuuuuuuuul! Lahkusime platsilt nagu staarid- fotokate välkudes, pildistati meid, taheti pilte koos meiega.. Kõhe oli küll. Käputäis Eestlasi suures massis. Platsile lendasid igatahes purgid. Meil läks natuke paremini- ilmselgelt päästsid meid 2 blondi tütarlast Sirli ja Vips.
Uskumatu! Kuskil LA-s Eesti mängi, kus on nii palju pealtvaatajaid ja veel meie võit!. Võite ise ettekujutada neid tunnetelaineid...
päev oli emotsiooniderohke. Homme algab meie viimane päev, siin LA-s, siis suundume Arizonasesse ja lendame NEEEEW YOOOORK-iiiiii!!!!
///stay tuned ////
Subscribe to:
Comments (Atom)