Käisime paradiisis muusikaarmastust laadimas ehk LA ühes suurimas muusikapoes Guitar Center Tunne oli küll nagu WHAAAAAT.... Tead ju küll, see on see, kui hingamine läheb raskeks, käed hakkavad higistama, pea käib ringi... SEST oled ümbritsetud niiiiii paljudest ägedatest instrumentidest, et ei suuda otsustada, millist neist miljonist eksemplarist tahaksid omada.
Igatahes tulime välja 2 raamatu võrra rikkamana. Siim sai ka lademetes trummipulki (et kohver kindlasti ülekaalus oleks!!;) Ja pealekauba saime 58 dollarilise parkimistrahvi! Khuul again!
Guitar Centerist välja astudes avaneb fenomenaalne vaatepilt- „Rock Walk“
Põhimõtteliselt on põrandasse oma käejäljed jätnud kõik legendaarsed tegelased sealhulgas AC/DC, Queen, Motörhead, SLASH, Iron Maiden, Def Lepard- need on vaid loetud nimed. VAATA SIIT KA!Emotsioonid muusikamolekulidest laetud suundusime Veinice Beach`ile.
Vaateplatvormi poole jalutades hüüavad äkitselt 2 tüüpi „ Heeey guys, are you from the european band.. (misiganes see nimi oligi..)“ Pidavat olema äravahetamisni sarnase välimusega. Nonoh see selleks. Aga kuna oli tegu kohalike meestega, siis küsisime Red Hot Chilli Peppersi viimase video kohta, kus see filmitud on jne. Kuna see kuskil Venice Beachil oleva maja katusel pidavat tehtud olema.
Ühel meesterahvastest läks silmnähtavalt nägu kõrvuni ja ta huulilt väljub vaid „Actually I was in that music video“ :D Jaaa juttu jätkus mõned laused kauemaks... Ikevald isegi mäletas seda kohta videos, kus see meesterahvas (kahjuks ei mäleta nime enam.. ) videos tantsis.
Jutud aetud, uued soovitused saadud. Liikusime promenaadile. No ja mis seal toimus, SEE on kirjeldamatu.
Kuidas seal MÜÜKI tehakse on uskumatu. No nagu Defrage, aga usa moodi:D
Selles suhtes, et esimesed sammud astutud lendab sõna otseses mõttes peale 4-5 räpparit, kellel käes plaat, kellel klapid. „Heeeey, tulge kuulake meie muusikat“ meie „ No, thaks, eks...“ „Eiei, kammoon, te peate“ Ja torgatakse kõrvaklapid pähe ja plaat pihku, nii et arugi ei saa...“ Ok. Tore! Aga osta ei taha, mingit suvalist pealesunnitud mussi. „AGA te ei peagi ostma, see on TASUTA“ ok, tasuta siis tasuta. Khuul.Ja siis tuleb klausel „Tehke ainult ANNETUS toetamaks meie muusikat“ Ok, Siim andis viisakusest dollari. Sellepeale räpparid kahmasid plaadi tagasi. „Miinimum on 5 dollarit!“ No, mida iganes! Vipsil nii hästi ei läinud, temalt oli 5 dollarit läinud nii, et arugi ei saanud ja mingi suvaline isekõrvetatud rebitud plaadiümbrisega plaat näpus, tuli eluga edasi minna...
No seal oli ikka igasuguseid tegelasi- kes oli Jüri Homenja moodi tiibklaveri, keset kõrbe vedanud. Kes tünnidest trummiseti klopsinud.... kes nägi niiisama totter välja... JA kõige SELLE eest küsiti raha, kui midagi pikemalt kui 1 sekund vaatama jäid. Ulme. Pilves tegelasi oli ka palju. Hõljusime siis kanepihõngu saatel mööda Venice Beachi ikka edasi. Kuni selle majani, kus see Peppersi video tehti ja hiljem üritasime „elusana“ neist tegelinskitest kiiresti mööduda.
Edasi tuli leida midagi toidupoolist. Suundusime Wallmarti. Ebareaalne on kulutada 2h aega toidupoes ja tulla välja nii, et midagi on ikka puudu. Nimelt polnud Wallmartis mitte ühtegi rohelist asja, seega tuli ikka veel mingi teine koht leida, kust natukenegi midagi saada. Kõige hullem teema ongi toitumisega. Kui söögitegemisvõimalust pole, siis on pmst 2 valikut- kas toitud nagu koer- konservtoitudest või siis teine variant on burritod & burgerid. Raske.
Tunnike puhkamiseks kodus & seadsime sammud jälle linna...
Saime kokku Greetega, kes viis meid kohta, mida ei ole võimalik ei sõnade ega fotodega edasi anda. See oli vaade kogu LA-le, kõrgest mäetipust- öisel ajal, kui kõik tuled ja reklaamid säravad öös- kustumatu emotsioon. Nagu ma ütlesin, seda ei ole võimalik fotodega ega sõnadega edasi anda.
Emotsiooni aitas veidikene jahutada „Frozen Yogurt“ See on justkui jäätis, aga veidike lahjem & pigem jogurti koostisega. Näete nüüd, MILLISED need toitumisharjumused on- südaööl jäätist süüa...
Edasi tekkis huvi näha, milline näeb välja usa üürikinnisvara ja seega sattusime ühte ridaelamusse, kus sattusime kokku ühe põneva „hobiga“
Check it out
See on Alex ja ta tegeleb laskmisega. Ütleme nii ,et tal on magamistoas 9 relva (Ärge muretsege, need on väga turvaliselt šeifis loomulikult!) Oleme väga tänulikud Greetele & Alexile, kes oma kodu ja „hobisid“ meile tutvustasid.
Edasi, sõitsime tagasi Hollywoodi poole. Parkisime auto ja seadsime sammud meie hotelli lähedal olevasse Live Clubi- Harward & Stone. Huvitav fakt on see, et siiani pole näinud ühtegi bändi, kes oleks backstages. Nad ootavad siin oma järjekorda otse TÄNAVAL. Kõigil on oma kola- trummidest võimudeni välja. Ja nii nad siis istuvad seal, keset tänavat kidravõimu otsas ja ootavad, kui eelmine bänd lõpetab. Kolavahetus käib helikiirusel, sekundiga on eelmise bändi asjad maas ja järgmine bänd peal. Keegi bändiliikmetest ei ole kadunud, suitsul või wc-s. Nad on väga ettevalmistatud ja peavad kinni ajast. Seda vaatepilti oleme kogenud igal õhtul nii Arizonas, Mesas, Scottsdale`is kui ka LA-s.
Kontingent oli kirev –asiaatidest kunstihuviliste rastatüüpideni välja. Lisaks hüppas vahetult Hardward & Stone`i tänavakivide vahelt välja pesuehtne PESUKARU! :D Kõik on kohal!Niii, et nii ta meil siis läheb siin... kirevas seltskonnas.
