Nooo...
Põhimõtteliselt oli lugu selline: Eile lahkusime LA-st, pidime jõudma tagasi Arizonasesse millalgi öösel ja jõudma rendiauto tagastada juba kell 06:00 hommikul ja edasi suunduma lennujaama New Yorki lennule. Seega hotelli bookimine tundus suht mõttetu. Pigem plaanisime aega panustada ööelule ja livedele.
Vips võttis ühendust Jess`iga, kes on bassimees bändist Dr bones, kelle live`i viimasel ööl enne LA-sse minekut kuulamas käisime, et uurida, kas ka sel õhtul kuskil miskit toimub.
Dr Bones on äge bänd. Oleme ostnud reisi jooksul erinevaid CD-sid, kuid nende bändilt kingituseks saadud CD-d oleme kuulanud ülekõige!
Jess kutsus meid Phoenix`is asuvasse kunstipärasesse pubisse "Conspire". Aga kuna 6h sõitu kiirteel on paras GTA, siis jõudsime shoppingu ja muude "pausidega" Arizonasesse alles südaöö paiku.
Siin alustavad bändid suht vara juba. Seega kui kohale jõudsime oli bänd juba lõpetanud. Jess`i ja teisi ei näinudki. Aga elu tänaval käis täies hoos. See oli selline kunstipärane & hipilik tänav- kõikjal erilised kunstilised maalingud, robotite näitus- avatud olid erivad peokohad, kus mängisid bändid, räppisid räpparid, kuid mis meenutasid pigem sellist tüüpilist usa "majapidu", kui avaliku ürituse kohta. Põikasime sisse siia-sinna, kuid rahvast oli liiga palju, seal oli suht võimatu olla...
Siis tänaval tutvusime mingite bändimeestega, kes oma asju kokku korjasid. Kutsuti kuskile lähedal asuvasse kohta peole, kus jämmida ja mussi teha Ja kuna meil mingeid "öiseid" konkreetseid plaane polnud, siis why not :D Saime aadressi ja peale natukest ringivaatamist veel sel kunstitänaval, suundusimegi juhendatud aadressile.
Kõik oli vaikne. Maja ees oli vaikne ja sees paistis ka üsna.. Koputasime uksele "Is Forest & Chase here?" - "No but I`m Jason, come in!" Aadress ja kõik asjad olid õiged, maja kirjeldus+ see, et neil pidi aias "metal tree" olema.. Ometi neid polnud ei bändimehi, ega kedagi...
Majas käis mingi väiksem "istumine" Jason,Gil ja keegi mustanahaline vanem mees, kelle nime oleme kogemata juba unustanud...
Meid kutsuti sisse, tutvustati maja, küsiti, uuriti.. ja niisama lihtsalt pakuti öömaja, dušši ja hommikusööki.
Tegelikult olime sisse astunud ju täiesti võhivõõra inimese koju! Uskumatu lahkus! Oleme Jasonile ja ta sõpradele väga tänulikud.
Jason on tätoveerija ja maja kuhu sisse jalutasime, on tema stuudio- hästi moodne ja kaasaegne, ilus, puhas, korralik...
Aga siis oli ka tagaaed- tagaaiast võis leida 1970 aasta vagunelamu, väli lava koos kõrgendatud trummipoodiumiga ja sisseehitatud PA süsteemiga! Siis oli väike aedik 2 KANAGA, kes istusid seal nagu solaariumis lambikeste soojuses peesitamas ja mini-kanala kõrvalt läks uks teise majja, kus Jason reaalselt elas.
*Chillisime veel veits ja võtsimegi pakkumise ööseks tema juurde jääda, vastu. Magasime neljakesi ühes suures voodis. "It`s not much but it`s better than in a car."
Yes it was.
Oleme tänulikud Jasonile tema külalislahkuse eest.
Nüüdseks peatume juba New yorkis ja kohe on minek Manhattanile!
Sunday, March 4, 2012
Saturday, March 3, 2012
Viimane ja tegus päev LA-s!
Alustuseks käisime Ikevaldi kunagises lasteaias. Ega täpselt ta isegi täpselt teadnudki, kas on tegemist on õige lasteaiaga, kuni üks kasvataja särasilmi tema juurde kargas! Samuti külastasime eriti ägedat kogukonda Eesti Maja, kus tädi Reet meid toredasti vastu võttis.
Edasi mindi Santa Monica randa, kus võis kohata taas toredaid inimesi musitseerimas:
Õhtul läksime Beverly Hills Playhouse`i, Skyline teatrisse, Sirly näitlemistundi vaatama, kus Sirly pidi oma tseenikaaslasega etendama lesbilisi armukesi, kellest ühel oli tõsine narko probleem. Pärast stseeni järgnes pikk ja sügavutiminev arutelu õppejõu poolt, kus toodi välja erinevaid õppetunde ning nüansse. Ääretult põnev oli kuulata teisest valdkonnast inimesi sügavuti analüüsimas selliseid asju, mille peale ise eales ei tulekski tavavaatajana.
Lisaks näitlemispõhistele õppetundidele pöörati tähelepanu mõtetele, mis võivad käia ükskõik millise valdkonna kohta. Hollywoodis, kus on konkurents meelelahutuses nii tugev, on igasugune käitumine oluline.
Mõned mõtted õppejõult:
"Professionals must be able to work on their own. It's sink or swim - and if you wanna swim, you gotta be ready!" - Professionaalid peavad olema valmis töötama endaga. Sinu ettevalmistusest võib oleneda see, et kas kukud läbi või pääsed edule, sest filmide tegemisel tuleb tihti ette, et aega on väga vähe ning tuleb väga kiiresti koheneda ja tegutseda. Keegi ei hakka sinu järgi ootama.
"It's not about the talent - it's the attitude" - Asi pole talendis, asi on suhtumises! Tihtipeale on palju olulisem see, et milliseid töötamise harjumusi ja väärtusi inimene omab, kui see, kui andekas ta on.
"Lazyness - unwillingness to confront yourself" - Laiskus on suutmatus panna end tegema asju, mida peaksid tegema. Kui oled lubanud midagi teha kellelegi või endale, siis ei saa olla vabandusi. Edukad inimesed suudavad end distsiplineerida ning panna tegema asju, siis kui neid peab tegema - olenemata sellest, kas nad tahavad seda teha või mitte.
Pärast Sirly etendust kiirustasime Beverly Hillsi kohvikusse, et kohtuda Andrew-ga. Andrew on viimased 13 aastat töötanud maailma suurimas talendiagentuuri WilliamMorris, kes tegeleb suurimate A-klassi artistidega nagu Lady Gaga, Kings of Leon, Van Halen, Lynyrd Skynyrd jne. Ettevõttel on 4 kontorit üle maailma ning nende heaks töötab üle 700 agendi.
Enne kui Andrew läks agentuuri tööle mängis ta üle 10 aasta basskitarri, reisides ning andes kontserte erinevate punk ja rokkansamblitega üle Ameerika. Vahetult enne WilliamMorrisesse tööle minemist kandideeris ta tulevase Linkin Parki (sellel hetkel kandes nime Xero) koosseisu, kus jäi ta teisele kohale. Minnes tööle agentuuri ning teades antud bändi manageri, sai ta teada pool aastat hiljem, et antud bändi oli just oma esimese albumi välja andnud ning müünud esimesel nädalal 650 000 plaati USA-s.
Andrew, kui mehega, kes teab muusikatööstust läbi ja lõhki, oli tõesti huvitav rääkida. Rääkisime erinevate artistide hoiakutest ning selle mõjust karjäärile, uuest muusikatööstusest ning sündmuste / festivalide korraldamisest. Kahetunnist vestlus kokku võtta on raske, kuid kolm olulist punkti tooks siiski välja:
1) Artistid, kes tahavad edukad olla, peavad olema oma suhtumiselt sõbralikud, koostööaltis ning avatud erinevatele lahendustele. Näiteks Linkin Parki bändimehi peetakse siiamaani üheks väga sõbralikuks ansambliks. Nad ise ütlevad "Yes we are rockstars, but we are also cool." Seega, kui sa päris Van Halen pole, siis ei saa sa lubada endale igasuguseid jante, mis tekitavad peavalu manageridele, promootoritele, ajakirjanikele ning muudele huvirühmadele. Või tegelikult saad. Kõik on valikute küsimus :)
2) Muusikatööstus on muutunud. Plaadifirmad ei oma enam sellist rolli nagu kunagi omasid. Enam ei ole füüsiline plaat ainuke meedium, mille kaudu muusikat levitada (uued programmid nagu Spotify jt)- seega ei ole plaadifirmadel nii suur kontroll, kui on olnud senini. Plaadifirmad huvitatud valmistoodangust (album, kujundus ja üleüldine pakett), mida nad saaksid levitada, et seda turustada. Samas on artistidel tunduvalt suurem roll oma karjääri loomises ja enda turundamises. Kui varasemalt ostsid plaadifirmad artistilt oma materjali õigused, siis praeguses seisus ei soovita seda Andrew teha mitte mingil juhul. Võimalus on anda ära osa turustamise osalusest mingil turul, kuid kindlasti mitte õigusi ise.
3) Sündmuste ja kontserdite korraldus on spekuleerimine. Tema oma karjäääri jooksul ei ole näinud ühtegi täiesti edukat kontserdikorraldajat, kuna alati on tegemist spekuleerimisega - kas mingitel tingimustel õnnestub kontsert rahaliselt või mitte. Kontserdite edukus on üpris artistipõhine - millise artistiga läheb õnneks, millisega mitte.
Palju palju mõtteid. Lootsime, et saame minna tema kontorisse järgmisel päeval, kuid seekord jäi see kahjuks ära tema tiheda ajagraafiku tõttu. Järgmine kord aga kindlasti :)
Mis mõtted sul tekkisid seoses antud mõtetega selle postituses? Anna meile teada!
Stay tuuuuuuneeeed!
Edasi mindi Santa Monica randa, kus võis kohata taas toredaid inimesi musitseerimas:
Õhtul läksime Beverly Hills Playhouse`i, Skyline teatrisse, Sirly näitlemistundi vaatama, kus Sirly pidi oma tseenikaaslasega etendama lesbilisi armukesi, kellest ühel oli tõsine narko probleem. Pärast stseeni järgnes pikk ja sügavutiminev arutelu õppejõu poolt, kus toodi välja erinevaid õppetunde ning nüansse. Ääretult põnev oli kuulata teisest valdkonnast inimesi sügavuti analüüsimas selliseid asju, mille peale ise eales ei tulekski tavavaatajana.
Lisaks näitlemispõhistele õppetundidele pöörati tähelepanu mõtetele, mis võivad käia ükskõik millise valdkonna kohta. Hollywoodis, kus on konkurents meelelahutuses nii tugev, on igasugune käitumine oluline.
Mõned mõtted õppejõult:
"Professionals must be able to work on their own. It's sink or swim - and if you wanna swim, you gotta be ready!" - Professionaalid peavad olema valmis töötama endaga. Sinu ettevalmistusest võib oleneda see, et kas kukud läbi või pääsed edule, sest filmide tegemisel tuleb tihti ette, et aega on väga vähe ning tuleb väga kiiresti koheneda ja tegutseda. Keegi ei hakka sinu järgi ootama.
"It's not about the talent - it's the attitude" - Asi pole talendis, asi on suhtumises! Tihtipeale on palju olulisem see, et milliseid töötamise harjumusi ja väärtusi inimene omab, kui see, kui andekas ta on.
"Lazyness - unwillingness to confront yourself" - Laiskus on suutmatus panna end tegema asju, mida peaksid tegema. Kui oled lubanud midagi teha kellelegi või endale, siis ei saa olla vabandusi. Edukad inimesed suudavad end distsiplineerida ning panna tegema asju, siis kui neid peab tegema - olenemata sellest, kas nad tahavad seda teha või mitte.
Pärast Sirly etendust kiirustasime Beverly Hillsi kohvikusse, et kohtuda Andrew-ga. Andrew on viimased 13 aastat töötanud maailma suurimas talendiagentuuri WilliamMorris, kes tegeleb suurimate A-klassi artistidega nagu Lady Gaga, Kings of Leon, Van Halen, Lynyrd Skynyrd jne. Ettevõttel on 4 kontorit üle maailma ning nende heaks töötab üle 700 agendi.
Enne kui Andrew läks agentuuri tööle mängis ta üle 10 aasta basskitarri, reisides ning andes kontserte erinevate punk ja rokkansamblitega üle Ameerika. Vahetult enne WilliamMorrisesse tööle minemist kandideeris ta tulevase Linkin Parki (sellel hetkel kandes nime Xero) koosseisu, kus jäi ta teisele kohale. Minnes tööle agentuuri ning teades antud bändi manageri, sai ta teada pool aastat hiljem, et antud bändi oli just oma esimese albumi välja andnud ning müünud esimesel nädalal 650 000 plaati USA-s.
Andrew, kui mehega, kes teab muusikatööstust läbi ja lõhki, oli tõesti huvitav rääkida. Rääkisime erinevate artistide hoiakutest ning selle mõjust karjäärile, uuest muusikatööstusest ning sündmuste / festivalide korraldamisest. Kahetunnist vestlus kokku võtta on raske, kuid kolm olulist punkti tooks siiski välja:
1) Artistid, kes tahavad edukad olla, peavad olema oma suhtumiselt sõbralikud, koostööaltis ning avatud erinevatele lahendustele. Näiteks Linkin Parki bändimehi peetakse siiamaani üheks väga sõbralikuks ansambliks. Nad ise ütlevad "Yes we are rockstars, but we are also cool." Seega, kui sa päris Van Halen pole, siis ei saa sa lubada endale igasuguseid jante, mis tekitavad peavalu manageridele, promootoritele, ajakirjanikele ning muudele huvirühmadele. Või tegelikult saad. Kõik on valikute küsimus :)
2) Muusikatööstus on muutunud. Plaadifirmad ei oma enam sellist rolli nagu kunagi omasid. Enam ei ole füüsiline plaat ainuke meedium, mille kaudu muusikat levitada (uued programmid nagu Spotify jt)- seega ei ole plaadifirmadel nii suur kontroll, kui on olnud senini. Plaadifirmad huvitatud valmistoodangust (album, kujundus ja üleüldine pakett), mida nad saaksid levitada, et seda turustada. Samas on artistidel tunduvalt suurem roll oma karjääri loomises ja enda turundamises. Kui varasemalt ostsid plaadifirmad artistilt oma materjali õigused, siis praeguses seisus ei soovita seda Andrew teha mitte mingil juhul. Võimalus on anda ära osa turustamise osalusest mingil turul, kuid kindlasti mitte õigusi ise.
3) Sündmuste ja kontserdite korraldus on spekuleerimine. Tema oma karjäääri jooksul ei ole näinud ühtegi täiesti edukat kontserdikorraldajat, kuna alati on tegemist spekuleerimisega - kas mingitel tingimustel õnnestub kontsert rahaliselt või mitte. Kontserdite edukus on üpris artistipõhine - millise artistiga läheb õnneks, millisega mitte.
Palju palju mõtteid. Lootsime, et saame minna tema kontorisse järgmisel päeval, kuid seekord jäi see kahjuks ära tema tiheda ajagraafiku tõttu. Järgmine kord aga kindlasti :)
Mis mõtted sul tekkisid seoses antud mõtetega selle postituses? Anna meile teada!
Stay tuuuuuuneeeed!
Thursday, March 1, 2012
Emotsiooooonid emotsiooonid...
Eile veetsime enamuse oma päevast Musicians Institute`-s.Päeva lõpuks tekkis juba tunne nagu olekski selle kooli õpilane. oioi, kui väga tahaks olla...
Musicians Institute´is õpib ~1500 õpilast üle maailma. Tegemist on praktilise kooliga, nt kui lähed trumme õppima, siis kõik, mis sul vaja on, on healjuhul solf ja ülejäänu on ainult praktiline mängimine/õppimine.
Sisseastumiskatsed on pidevalt, aastaringselt- õppetööd alustatakse aprillist või oktoobrist. Katsed ei ole rasked, vajatakse vaid demolindistust ja võimaalik, et ühe coveri ettemängimist/laulmist.
Koolis õpetetakse pigem projektimuusikuid, kuivõrd bändimuusikuid, kes ühte joont ajaks. Sest suurem tõenäosus on projektimuusikuna läbi lüüa. See on ka nišš omaette.
Võin näidata, mis toimub Musicians Institute`i tundides:
Projektibänditund:
Bäkivokaalitund:
Kõik tunnid on täisbändiga. Isegi kui tegemist on vaid bäkivokaalide õppimisega. Bänd ise jääb tunni jooksul märkamatuks, mängivad siis, kui bäkivokaalil on vaja, katksestavad lähtuvalt nendest jne.
Soolokitarritund:
Hard Rocki workshop:
Workshopid toimuvad iga päev. Kindlatel päevadel on kindlad teemad nt esmaspäev on bluesi päev, teisipäev on HIT 100 päev, jnejne... ja on nädala lõikes ette antud lugu, mida õpilased peavad siis õppima. Kellaajaliselt pannakse kirja, kes mis kell mängib ja moodustuvad bändid, kes siis kõik peavad seda ühte ja sama lugu mängima. Workshopid on vabatahtlikkuse alusel, kes soovib, võtab osa.. Huvitav on see, lugusid esitatakse nagu kontserti- helimehed, valgusmehed (samuti kooli õppilased) kõik saavad samaaegselt praktikat. Ja NO MIS helitehnikast me räägime...khuul.
Ühesõnaga terve päev enamasti möödus MI-s. Õhtuks plaanisime Eesti vs El Salvador jalgpallimängu vaatama minna, mille plakatile me "juhuslikult" peale sattusime. Roland kohe helistas oma endistele trennikaaslastele, kes koondises mängivad ja mõni hetk hiljem olid piletid juba olemas. Mõtlesime, et mis siis ikka, väike mäng ja asjad..
Jõudsime kohale pisut peale hümnide mängimist ja kui me lõpuks areenile sisenesime siis... mida hekki?!?! 20 000-30 000 inimest.*mõttekoht* KUI palju nendest eestlased olid? :D Ahmisime õhku ja hakkasime kohta otsima, pidevad mustad silmapaarid jälgimas "Kas nad on eestlased??"
Naljakas. Istusime seal mustade El Salvadorlaste keskel, lisaks meile veel 5-7 eestlast. Karjusime nii kuis jaksasime "Eest-i, Eest-i..." Salvadorlased: ( "Icecrem?! Icecream?!) Pidevalt pöördusid meie poole mustad peanupud ja naersid. Mismõttes 12 fännni vs 30 000 seal karjuvad ja hüppavad. No oli koomiline vaatapilt küll. Sinnamaani oli koomiline, kuni Eesti esimese värava lõi!!! Kujutage ette meie ovotsioone seal... Muusikutest jalkafännid nagu me olime, karjusime ja hullusime seal Salvadorlaste keskel.
Ja kohe ka teine värav! Eesti võitis 2:0. Khuuuuuuuuuuuul! Lahkusime platsilt nagu staarid- fotokate välkudes, pildistati meid, taheti pilte koos meiega.. Kõhe oli küll. Käputäis Eestlasi suures massis. Platsile lendasid igatahes purgid. Meil läks natuke paremini- ilmselgelt päästsid meid 2 blondi tütarlast Sirli ja Vips.
Uskumatu! Kuskil LA-s Eesti mängi, kus on nii palju pealtvaatajaid ja veel meie võit!. Võite ise ettekujutada neid tunnetelaineid...
päev oli emotsiooniderohke. Homme algab meie viimane päev, siin LA-s, siis suundume Arizonasesse ja lendame NEEEEW YOOOORK-iiiiii!!!!
///stay tuned ////
Musicians Institute´is õpib ~1500 õpilast üle maailma. Tegemist on praktilise kooliga, nt kui lähed trumme õppima, siis kõik, mis sul vaja on, on healjuhul solf ja ülejäänu on ainult praktiline mängimine/õppimine.
Sisseastumiskatsed on pidevalt, aastaringselt- õppetööd alustatakse aprillist või oktoobrist. Katsed ei ole rasked, vajatakse vaid demolindistust ja võimaalik, et ühe coveri ettemängimist/laulmist.
Koolis õpetetakse pigem projektimuusikuid, kuivõrd bändimuusikuid, kes ühte joont ajaks. Sest suurem tõenäosus on projektimuusikuna läbi lüüa. See on ka nišš omaette.
Võin näidata, mis toimub Musicians Institute`i tundides:
Projektibänditund:
Bäkivokaalitund:
Kõik tunnid on täisbändiga. Isegi kui tegemist on vaid bäkivokaalide õppimisega. Bänd ise jääb tunni jooksul märkamatuks, mängivad siis, kui bäkivokaalil on vaja, katksestavad lähtuvalt nendest jne.
Soolokitarritund:
Hard Rocki workshop:
Workshopid toimuvad iga päev. Kindlatel päevadel on kindlad teemad nt esmaspäev on bluesi päev, teisipäev on HIT 100 päev, jnejne... ja on nädala lõikes ette antud lugu, mida õpilased peavad siis õppima. Kellaajaliselt pannakse kirja, kes mis kell mängib ja moodustuvad bändid, kes siis kõik peavad seda ühte ja sama lugu mängima. Workshopid on vabatahtlikkuse alusel, kes soovib, võtab osa.. Huvitav on see, lugusid esitatakse nagu kontserti- helimehed, valgusmehed (samuti kooli õppilased) kõik saavad samaaegselt praktikat. Ja NO MIS helitehnikast me räägime...khuul.
Ühesõnaga terve päev enamasti möödus MI-s. Õhtuks plaanisime Eesti vs El Salvador jalgpallimängu vaatama minna, mille plakatile me "juhuslikult" peale sattusime. Roland kohe helistas oma endistele trennikaaslastele, kes koondises mängivad ja mõni hetk hiljem olid piletid juba olemas. Mõtlesime, et mis siis ikka, väike mäng ja asjad..
Jõudsime kohale pisut peale hümnide mängimist ja kui me lõpuks areenile sisenesime siis... mida hekki?!?! 20 000-30 000 inimest.*mõttekoht* KUI palju nendest eestlased olid? :D Ahmisime õhku ja hakkasime kohta otsima, pidevad mustad silmapaarid jälgimas "Kas nad on eestlased??"
Naljakas. Istusime seal mustade El Salvadorlaste keskel, lisaks meile veel 5-7 eestlast. Karjusime nii kuis jaksasime "Eest-i, Eest-i..." Salvadorlased: ( "Icecrem?! Icecream?!) Pidevalt pöördusid meie poole mustad peanupud ja naersid. Mismõttes 12 fännni vs 30 000 seal karjuvad ja hüppavad. No oli koomiline vaatapilt küll. Sinnamaani oli koomiline, kuni Eesti esimese värava lõi!!! Kujutage ette meie ovotsioone seal... Muusikutest jalkafännid nagu me olime, karjusime ja hullusime seal Salvadorlaste keskel.
Ja kohe ka teine värav! Eesti võitis 2:0. Khuuuuuuuuuuuul! Lahkusime platsilt nagu staarid- fotokate välkudes, pildistati meid, taheti pilte koos meiega.. Kõhe oli küll. Käputäis Eestlasi suures massis. Platsile lendasid igatahes purgid. Meil läks natuke paremini- ilmselgelt päästsid meid 2 blondi tütarlast Sirli ja Vips.
Uskumatu! Kuskil LA-s Eesti mängi, kus on nii palju pealtvaatajaid ja veel meie võit!. Võite ise ettekujutada neid tunnetelaineid...
päev oli emotsiooniderohke. Homme algab meie viimane päev, siin LA-s, siis suundume Arizonasesse ja lendame NEEEEW YOOOORK-iiiiii!!!!
///stay tuned ////
Wednesday, February 29, 2012
Seltskond on kirev- rastatüüpidest pesuehtsate PESUKARUDENI välja :D
Ahhoiiii jälle!
Käisime paradiisis muusikaarmastust laadimas ehk LA ühes suurimas muusikapoes Guitar Center Tunne oli küll nagu WHAAAAAT.... Tead ju küll, see on see, kui hingamine läheb raskeks, käed hakkavad higistama, pea käib ringi... SEST oled ümbritsetud niiiiii paljudest ägedatest instrumentidest, et ei suuda otsustada, millist neist miljonist eksemplarist tahaksid omada.
Igatahes tulime välja 2 raamatu võrra rikkamana. Siim sai ka lademetes trummipulki (et kohver kindlasti ülekaalus oleks!!;) Ja pealekauba saime 58 dollarilise parkimistrahvi! Khuul again!
Guitar Centerist välja astudes avaneb fenomenaalne vaatepilt- „Rock Walk“
Põhimõtteliselt on põrandasse oma käejäljed jätnud kõik legendaarsed tegelased sealhulgas AC/DC, Queen, Motörhead, SLASH, Iron Maiden, Def Lepard- need on vaid loetud nimed. VAATA SIIT KA!
Emotsioonid muusikamolekulidest laetud suundusime Veinice Beach`ile.
Vaateplatvormi poole jalutades hüüavad äkitselt 2 tüüpi „ Heeey guys, are you from the european band.. (misiganes see nimi oligi..)“ Pidavat olema äravahetamisni sarnase välimusega. Nonoh see selleks. Aga kuna oli tegu kohalike meestega, siis küsisime Red Hot Chilli Peppersi viimase video kohta, kus see filmitud on jne. Kuna see kuskil Venice Beachil oleva maja katusel pidavat tehtud olema.
Ühel meesterahvastest läks silmnähtavalt nägu kõrvuni ja ta huulilt väljub vaid „Actually I was in that music video“ :D Jaaa juttu jätkus mõned laused kauemaks... Ikevald isegi mäletas seda kohta videos, kus see meesterahvas (kahjuks ei mäleta nime enam.. ) videos tantsis.
Jutud aetud, uued soovitused saadud. Liikusime promenaadile. No ja mis seal toimus, SEE on kirjeldamatu.
Kuidas seal MÜÜKI tehakse on uskumatu. No nagu Defrage, aga usa moodi:D
Selles suhtes, et esimesed sammud astutud lendab sõna otseses mõttes peale 4-5 räpparit, kellel käes plaat, kellel klapid. „Heeeey, tulge kuulake meie muusikat“ meie „ No, thaks, eks...“ „Eiei, kammoon, te peate“ Ja torgatakse kõrvaklapid pähe ja plaat pihku, nii et arugi ei saa...“ Ok. Tore! Aga osta ei taha, mingit suvalist pealesunnitud mussi. „AGA te ei peagi ostma, see on TASUTA“ ok, tasuta siis tasuta. Khuul.
Ja siis tuleb klausel „Tehke ainult ANNETUS toetamaks meie muusikat“ Ok, Siim andis viisakusest dollari. Sellepeale räpparid kahmasid plaadi tagasi. „Miinimum on 5 dollarit!“ No, mida iganes! Vipsil nii hästi ei läinud, temalt oli 5 dollarit läinud nii, et arugi ei saanud ja mingi suvaline isekõrvetatud rebitud plaadiümbrisega plaat näpus, tuli eluga edasi minna...
No seal oli ikka igasuguseid tegelasi- kes oli Jüri Homenja moodi tiibklaveri, keset kõrbe vedanud. Kes tünnidest trummiseti klopsinud.... kes nägi niiisama totter välja... JA kõige SELLE eest küsiti raha, kui midagi pikemalt kui 1 sekund vaatama jäid. Ulme. Pilves tegelasi oli ka palju. Hõljusime siis kanepihõngu saatel mööda Venice Beachi ikka edasi. Kuni selle majani, kus see Peppersi video tehti ja hiljem üritasime „elusana“ neist tegelinskitest kiiresti mööduda.
Edasi tuli leida midagi toidupoolist. Suundusime Wallmarti. Ebareaalne on kulutada 2h aega toidupoes ja tulla välja nii, et midagi on ikka puudu. Nimelt polnud Wallmartis mitte ühtegi rohelist asja, seega tuli ikka veel mingi teine koht leida, kust natukenegi midagi saada. Kõige hullem teema ongi toitumisega. Kui söögitegemisvõimalust pole, siis on pmst 2 valikut- kas toitud nagu koer- konservtoitudest või siis teine variant on burritod & burgerid. Raske.
Tunnike puhkamiseks kodus & seadsime sammud jälle linna...
Saime kokku Greetega, kes viis meid kohta, mida ei ole võimalik ei sõnade ega fotodega edasi anda. See oli vaade kogu LA-le, kõrgest mäetipust- öisel ajal, kui kõik tuled ja reklaamid säravad öös- kustumatu emotsioon. Nagu ma ütlesin, seda ei ole võimalik fotodega ega sõnadega edasi anda.
Emotsiooni aitas veidikene jahutada „Frozen Yogurt“ See on justkui jäätis, aga veidike lahjem & pigem jogurti koostisega. Näete nüüd, MILLISED need toitumisharjumused on- südaööl jäätist süüa...
Edasi tekkis huvi näha, milline näeb välja usa üürikinnisvara ja seega sattusime ühte ridaelamusse, kus sattusime kokku ühe põneva „hobiga“
Check it out
See on Alex ja ta tegeleb laskmisega. Ütleme nii ,et tal on magamistoas 9 relva (Ärge muretsege, need on väga turvaliselt šeifis loomulikult!) Oleme väga tänulikud Greetele & Alexile, kes oma kodu ja „hobisid“ meile tutvustasid.
Edasi, sõitsime tagasi Hollywoodi poole. Parkisime auto ja seadsime sammud meie hotelli lähedal olevasse Live Clubi- Harward & Stone. Huvitav fakt on see, et siiani pole näinud ühtegi bändi, kes oleks backstages. Nad ootavad siin oma järjekorda otse TÄNAVAL. Kõigil on oma kola- trummidest võimudeni välja. Ja nii nad siis istuvad seal, keset tänavat kidravõimu otsas ja ootavad, kui eelmine bänd lõpetab. Kolavahetus käib helikiirusel, sekundiga on eelmise bändi asjad maas ja järgmine bänd peal. Keegi bändiliikmetest ei ole kadunud, suitsul või wc-s. Nad on väga ettevalmistatud ja peavad kinni ajast. Seda vaatepilti oleme kogenud igal õhtul nii Arizonas, Mesas, Scottsdale`is kui ka LA-s.
Kontingent oli kirev –asiaatidest kunstihuviliste rastatüüpideni välja. Lisaks hüppas vahetult Hardward & Stone`i tänavakivide vahelt välja pesuehtne PESUKARU! :D Kõik on kohal!
Niii, et nii ta meil siis läheb siin... kirevas seltskonnas.
Käisime paradiisis muusikaarmastust laadimas ehk LA ühes suurimas muusikapoes Guitar Center Tunne oli küll nagu WHAAAAAT.... Tead ju küll, see on see, kui hingamine läheb raskeks, käed hakkavad higistama, pea käib ringi... SEST oled ümbritsetud niiiiii paljudest ägedatest instrumentidest, et ei suuda otsustada, millist neist miljonist eksemplarist tahaksid omada.
Igatahes tulime välja 2 raamatu võrra rikkamana. Siim sai ka lademetes trummipulki (et kohver kindlasti ülekaalus oleks!!;) Ja pealekauba saime 58 dollarilise parkimistrahvi! Khuul again!
Guitar Centerist välja astudes avaneb fenomenaalne vaatepilt- „Rock Walk“
Põhimõtteliselt on põrandasse oma käejäljed jätnud kõik legendaarsed tegelased sealhulgas AC/DC, Queen, Motörhead, SLASH, Iron Maiden, Def Lepard- need on vaid loetud nimed. VAATA SIIT KA!Emotsioonid muusikamolekulidest laetud suundusime Veinice Beach`ile.
Vaateplatvormi poole jalutades hüüavad äkitselt 2 tüüpi „ Heeey guys, are you from the european band.. (misiganes see nimi oligi..)“ Pidavat olema äravahetamisni sarnase välimusega. Nonoh see selleks. Aga kuna oli tegu kohalike meestega, siis küsisime Red Hot Chilli Peppersi viimase video kohta, kus see filmitud on jne. Kuna see kuskil Venice Beachil oleva maja katusel pidavat tehtud olema.
Ühel meesterahvastest läks silmnähtavalt nägu kõrvuni ja ta huulilt väljub vaid „Actually I was in that music video“ :D Jaaa juttu jätkus mõned laused kauemaks... Ikevald isegi mäletas seda kohta videos, kus see meesterahvas (kahjuks ei mäleta nime enam.. ) videos tantsis.
Jutud aetud, uued soovitused saadud. Liikusime promenaadile. No ja mis seal toimus, SEE on kirjeldamatu.
Kuidas seal MÜÜKI tehakse on uskumatu. No nagu Defrage, aga usa moodi:D
Selles suhtes, et esimesed sammud astutud lendab sõna otseses mõttes peale 4-5 räpparit, kellel käes plaat, kellel klapid. „Heeeey, tulge kuulake meie muusikat“ meie „ No, thaks, eks...“ „Eiei, kammoon, te peate“ Ja torgatakse kõrvaklapid pähe ja plaat pihku, nii et arugi ei saa...“ Ok. Tore! Aga osta ei taha, mingit suvalist pealesunnitud mussi. „AGA te ei peagi ostma, see on TASUTA“ ok, tasuta siis tasuta. Khuul.Ja siis tuleb klausel „Tehke ainult ANNETUS toetamaks meie muusikat“ Ok, Siim andis viisakusest dollari. Sellepeale räpparid kahmasid plaadi tagasi. „Miinimum on 5 dollarit!“ No, mida iganes! Vipsil nii hästi ei läinud, temalt oli 5 dollarit läinud nii, et arugi ei saanud ja mingi suvaline isekõrvetatud rebitud plaadiümbrisega plaat näpus, tuli eluga edasi minna...
No seal oli ikka igasuguseid tegelasi- kes oli Jüri Homenja moodi tiibklaveri, keset kõrbe vedanud. Kes tünnidest trummiseti klopsinud.... kes nägi niiisama totter välja... JA kõige SELLE eest küsiti raha, kui midagi pikemalt kui 1 sekund vaatama jäid. Ulme. Pilves tegelasi oli ka palju. Hõljusime siis kanepihõngu saatel mööda Venice Beachi ikka edasi. Kuni selle majani, kus see Peppersi video tehti ja hiljem üritasime „elusana“ neist tegelinskitest kiiresti mööduda.
Edasi tuli leida midagi toidupoolist. Suundusime Wallmarti. Ebareaalne on kulutada 2h aega toidupoes ja tulla välja nii, et midagi on ikka puudu. Nimelt polnud Wallmartis mitte ühtegi rohelist asja, seega tuli ikka veel mingi teine koht leida, kust natukenegi midagi saada. Kõige hullem teema ongi toitumisega. Kui söögitegemisvõimalust pole, siis on pmst 2 valikut- kas toitud nagu koer- konservtoitudest või siis teine variant on burritod & burgerid. Raske.
Tunnike puhkamiseks kodus & seadsime sammud jälle linna...
Saime kokku Greetega, kes viis meid kohta, mida ei ole võimalik ei sõnade ega fotodega edasi anda. See oli vaade kogu LA-le, kõrgest mäetipust- öisel ajal, kui kõik tuled ja reklaamid säravad öös- kustumatu emotsioon. Nagu ma ütlesin, seda ei ole võimalik fotodega ega sõnadega edasi anda.
Emotsiooni aitas veidikene jahutada „Frozen Yogurt“ See on justkui jäätis, aga veidike lahjem & pigem jogurti koostisega. Näete nüüd, MILLISED need toitumisharjumused on- südaööl jäätist süüa...
Edasi tekkis huvi näha, milline näeb välja usa üürikinnisvara ja seega sattusime ühte ridaelamusse, kus sattusime kokku ühe põneva „hobiga“
Check it out
See on Alex ja ta tegeleb laskmisega. Ütleme nii ,et tal on magamistoas 9 relva (Ärge muretsege, need on väga turvaliselt šeifis loomulikult!) Oleme väga tänulikud Greetele & Alexile, kes oma kodu ja „hobisid“ meile tutvustasid.
Edasi, sõitsime tagasi Hollywoodi poole. Parkisime auto ja seadsime sammud meie hotelli lähedal olevasse Live Clubi- Harward & Stone. Huvitav fakt on see, et siiani pole näinud ühtegi bändi, kes oleks backstages. Nad ootavad siin oma järjekorda otse TÄNAVAL. Kõigil on oma kola- trummidest võimudeni välja. Ja nii nad siis istuvad seal, keset tänavat kidravõimu otsas ja ootavad, kui eelmine bänd lõpetab. Kolavahetus käib helikiirusel, sekundiga on eelmise bändi asjad maas ja järgmine bänd peal. Keegi bändiliikmetest ei ole kadunud, suitsul või wc-s. Nad on väga ettevalmistatud ja peavad kinni ajast. Seda vaatepilti oleme kogenud igal õhtul nii Arizonas, Mesas, Scottsdale`is kui ka LA-s.
Kontingent oli kirev –asiaatidest kunstihuviliste rastatüüpideni välja. Lisaks hüppas vahetult Hardward & Stone`i tänavakivide vahelt välja pesuehtne PESUKARU! :D Kõik on kohal!Niii, et nii ta meil siis läheb siin... kirevas seltskonnas.
Tuesday, February 28, 2012
Kui nüüd pildid sõnadesse panna, siis...
Ahhhoooiii!
Esimene päev LA-s ja pead põnevusest pungil! Ilm ei olnud küll nii imeline, kui Phoenix esialgu, kuid see ei hoidnud meid tagasi. Niisiis, esimene peatus –
Hollywood Bowl! Tegemist on ajaloolise kohaga, mis sarnaneb Lauluväljakule, kuid on kordades vingem oma geograafilise asetuse pärast ja akustika poolest. Või tundus see kõik nii põnev, sest tegelikult sellele alale keelasid sildid minna sellel hetkel? Kuid see ju, ei hoidnud meid tagasi
Hollywood Bowl on olnud Hollywoodi mäel juba 1922-st aastast ning mahutab 18 000 inimest istuma! Loomulikult oli meil vaja ju ülesse ronida ning kaeda suurt vaadet, ülevalt alla. Ja loomulikult, oli meil vaja täiest kõrist karjuda “OUUUUUUU”, et teada saada, kuidas vastu kajab. Ja ütleme nii, et kajas – nagu mitmevõlvilise kiriku all vibreeriv laul, kuigi tegemist on ju välilavaga! Müts maha arhitektidele siinkohal!
Edasi läksime Ike kooli – 32 tänava kooli, kus ta õppis esimeses klassis. Sellest on nüüdseks möödas 17 aastat ning võite ette kujutada imestunud pisikeste õpilaste nägusid mänguväljakul, kui kamp võõrast keelt rääkivaid inimesi triivib ringi nende territooriumil. Ühel veel silmad sära täis ning seletamas teistele, et vohh – siin tegin seda ning siin seda. Kuid taas, me ei lasknud ennast sellel häirida J Küll aga lasksime häirida end kohalikul turvamehel, kes palus meil lahkuda, sest puudus vastav luba territooriumi jälgimiseks. Õnneks olid juba parimad paigad vaadatud selleks ajaks!
Kõrval asus University of Southern California, kus õppisid Ike vanemad ning kuhu väikest Iket alatihti kaasa veeti. Tegemist on suuuure ülikoolilinnakuga, kus – oh üllatust – võis leida isegi meie armsa Eesti lipu! Ajaliselt küll veidi hilinenud iseseisvuspäevatervitus pilt tuleb siit:
Avastasime ülikooli alalt ka Frank Sinatra elule pühendatud näituse, kus olid väljas tema elu kirjeldavad faktid, tunnustused ja muu – eesotsa meeletu kuld ja hõbeplaatide kogumikuga, mis siras kõikidele muuseumikülastajatele esimese asjana otse näkku! Aukartust äratav, või mis?
Ike ja Siim otsustasid minna kaema õhtul veel legendaarset kontsertklubi, kus oli küll deathmetali sündmus parasjagu - kuid nagu ikka kombeks – ei lastud sellel ennast häirida
Whisky a Go Go on koht, mis on mänginud rolli mitmete California bändide eduloos. Mitmed vanakooli tuntud artistid on mänginud seal igal nädalal enne tuntuks saamist. Seal on mänginud bändid alates Led Zeppelinist, Jimi Hendrixist lõpetades Red Hot Chilipeppersi, Nirvana, Motley Crue jne jne jne. Täpsemalt koha ajaloost siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Whisky_a_Go_Go
Ehk siis neljasõnaga – aukartusest täiesti värisemapanev koht. Vaadates ringi seintele, mis voogasid meie signeeritud suurkujude piltidest ning hingates seda õhku, siis oli tunda, milline aura on sel kohal. See on selline tunne,mil üle keha veresooned hakkavad kokku tõmbama, nahal hakkab külm ning sisse tuleb eriline ärevus. Tunnike hiljem sa lahkud ning ukse peal viskab turvamees sulle respektirusika. Enda rusikat tema vastu põrutades ütled säravate kuid pea vesistavate silmadega:
“Dude, this plase if fucking awesome!”
Ja tema ütleb naeratades …
“I Know..”
Homme lähme Venice Beachile ja suurimasse pillipoodi, kus asub ka Rock Walk.
Stay tuned or be tuned!
Esimene päev LA-s ja pead põnevusest pungil! Ilm ei olnud küll nii imeline, kui Phoenix esialgu, kuid see ei hoidnud meid tagasi. Niisiis, esimene peatus –
Hollywood Bowl! Tegemist on ajaloolise kohaga, mis sarnaneb Lauluväljakule, kuid on kordades vingem oma geograafilise asetuse pärast ja akustika poolest. Või tundus see kõik nii põnev, sest tegelikult sellele alale keelasid sildid minna sellel hetkel? Kuid see ju, ei hoidnud meid tagasi
Hollywood Bowl on olnud Hollywoodi mäel juba 1922-st aastast ning mahutab 18 000 inimest istuma! Loomulikult oli meil vaja ju ülesse ronida ning kaeda suurt vaadet, ülevalt alla. Ja loomulikult, oli meil vaja täiest kõrist karjuda “OUUUUUUU”, et teada saada, kuidas vastu kajab. Ja ütleme nii, et kajas – nagu mitmevõlvilise kiriku all vibreeriv laul, kuigi tegemist on ju välilavaga! Müts maha arhitektidele siinkohal!
Edasi läksime Ike kooli – 32 tänava kooli, kus ta õppis esimeses klassis. Sellest on nüüdseks möödas 17 aastat ning võite ette kujutada imestunud pisikeste õpilaste nägusid mänguväljakul, kui kamp võõrast keelt rääkivaid inimesi triivib ringi nende territooriumil. Ühel veel silmad sära täis ning seletamas teistele, et vohh – siin tegin seda ning siin seda. Kuid taas, me ei lasknud ennast sellel häirida J Küll aga lasksime häirida end kohalikul turvamehel, kes palus meil lahkuda, sest puudus vastav luba territooriumi jälgimiseks. Õnneks olid juba parimad paigad vaadatud selleks ajaks!
Kõrval asus University of Southern California, kus õppisid Ike vanemad ning kuhu väikest Iket alatihti kaasa veeti. Tegemist on suuuure ülikoolilinnakuga, kus – oh üllatust – võis leida isegi meie armsa Eesti lipu! Ajaliselt küll veidi hilinenud iseseisvuspäevatervitus pilt tuleb siit:
Avastasime ülikooli alalt ka Frank Sinatra elule pühendatud näituse, kus olid väljas tema elu kirjeldavad faktid, tunnustused ja muu – eesotsa meeletu kuld ja hõbeplaatide kogumikuga, mis siras kõikidele muuseumikülastajatele esimese asjana otse näkku! Aukartust äratav, või mis?
Ike ja Siim otsustasid minna kaema õhtul veel legendaarset kontsertklubi, kus oli küll deathmetali sündmus parasjagu - kuid nagu ikka kombeks – ei lastud sellel ennast häirida
Whisky a Go Go on koht, mis on mänginud rolli mitmete California bändide eduloos. Mitmed vanakooli tuntud artistid on mänginud seal igal nädalal enne tuntuks saamist. Seal on mänginud bändid alates Led Zeppelinist, Jimi Hendrixist lõpetades Red Hot Chilipeppersi, Nirvana, Motley Crue jne jne jne. Täpsemalt koha ajaloost siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Whisky_a_Go_Go
Ehk siis neljasõnaga – aukartusest täiesti värisemapanev koht. Vaadates ringi seintele, mis voogasid meie signeeritud suurkujude piltidest ning hingates seda õhku, siis oli tunda, milline aura on sel kohal. See on selline tunne,mil üle keha veresooned hakkavad kokku tõmbama, nahal hakkab külm ning sisse tuleb eriline ärevus. Tunnike hiljem sa lahkud ning ukse peal viskab turvamees sulle respektirusika. Enda rusikat tema vastu põrutades ütled säravate kuid pea vesistavate silmadega:
“Dude, this plase if fucking awesome!”
Ja tema ütleb naeratades …
“I Know..”
Homme lähme Venice Beachile ja suurimasse pillipoodi, kus asub ka Rock Walk.
Stay tuned or be tuned!
Monday, February 27, 2012
FotoBlog
Hommikupoolik oli töine ja kultuurne. Tegelikult on võimalik siit, Usast samamoodi tööd teha nagu Tallinnas või mujal. Selleks on lihtsalt vaja aega ja interneti ja kõik asjad saab kenasti liikuma panna. Ja Skype on üks tänuväärne leiutis! Täna siis tegutsesime BändCämp-i Eestis pooleliolevate asjadega. Hea on teada, et meil on abilisi, kes meil sealpool asju ohjes hoiavad. Siinkohal tervitused Liiale!
Kuna töö oli vaja ära teha ja internet just oma kiirusega ei hiilanud, siis läks üsna mitu tundi hommikust tegutsemisele ja hiljem sai käidud/nähtud mitmed paigad:
Praegu väike puhkus, et õhtu oleks tegus!
Kuna töö oli vaja ära teha ja internet just oma kiirusega ei hiilanud, siis läks üsna mitu tundi hommikust tegutsemisele ja hiljem sai käidud/nähtud mitmed paigad:
Praegu väike puhkus, et õhtu oleks tegus!
LA
Eile jõudsime LA-sse. Paar tundi enne südaööd. Ajavahe Euroopaga suurenes veel tunni võrra. Tunnike jälle meie kasuks võidetud.
Seega jõudsime esimese maigu LA-st kätte saada.
Oscarite Gala tõttu oli sigimist-sagimist üsna palju. Teeääred olid massiliselt erinevate tele- ja raadiojaamade operaatoreid, saatejuhte, otseülekannete busse ja reportereid täis. Limusiinid ja ummikud. Aga klassikaliselt ilus vaatepilt, selline mida muidu teleekraani vahendusel näeb. 
Väike jalutuskäik südaööl ka tähtede alleel & oligi aeg juba sammud hotelli seada. Niii väsinud kui eile pole meist siiani veel keegi olnud...
Aga kohe on uus päev & uued tuuled...
Life is a rollercoster(:
Subscribe to:
Comments (Atom)